Sõna-sõnalt jaapani keelest tõlgituna tähendab kendo "mõõga teed", tähistades traditsioonilist Jaapani mõõgavõitluskunsti. Jaapani mõõgavõitluse ajalugu on lahutamatult seotud samuraidega ning sellega lähemalt tutvumiseks on hea omada ülevaadet Jaapani ajaloost üldse.
Kendo oma tänasel kujul tekkis umbes 200 aastat tagasi, kui harjutamise turvalisuse eesmärgil võeti tegeliku- või puumõõga asemel esimest korda kasutusele bambusmõõk (shinai), mis võimaldas kaotajal mitte ainult olla näitlikuks eeskujuks teistele, vaid ka ise oma vigadest õppida. Samal ajal tekkis ka vajadus kaitsva varustuse järele. Shinai ja kaitsete kasutuselevõtt tõi kaasa erinevate koolkondade ja stiilide vormilise lähenemise ja standardiseerumise. Samuraide klassi langus ning Meiji Restoratsioon koos Jaapani püüdega "läänestuda" tõid 19. sajandi lõpul kaasa kendo hääbumise ja enamuse kuulsate mõõgavõitluse koolide sulgemise. 20. sajandi alguses sai Sakakibara Kenkichi valitsuselt loa kendo demonstratsioonide korraldamiseks Jaapanis. Need esitlused äratasid inimestes huvi, ning 1912 aastal loodi Jaapani Kendoföderatsioon (Zen Nippon Kendo Renmei), mis koordineeris kendo õpetamist üle Jaapani. Peale Jaapani lüüasaamist Teises Maailmasõjas keelati kendo Jaapanis kui liialt sõjakas ning natsionalistlik ala. Keeld kestis 1952. aastani, kui esmakordselt peale sõda lubati shinai-kendot taas koolide spordiprogrammide raames õpetama hakata. Järgmisel aastal rehabiliteeriti kendo täielikult.
Tänapäeval harrastab kendot maailmas ca. 8 miljonit inimest, neist 7 miljonit Jaapanis. Jaapanis on kendo ka politsei väljaõppe kohustuslik osa. Kuivõrd samurai oli Jaapanis ainus klass kellel oli lubatud mõõka kanda, on ka kendo lahutamatult seotud nn. samurai koodeksi, bushido-ga. Seega ei õpita kendos mitte lihtsalt kõige kiiremat ja efektiivsemad teed oma vastast mõõgaga tabamiseks, vaid treenitakse teatud mõõgavõitluseks vajalikke füüsilisi ja vaimseid omadusi kooskõlas range etiketiga, mille nurgakivideks on enesekindlus, viisakus ja austus oma vastase suhtes.
[ varustus ja harjutamine ]
Kendo harjutamiseks kasutatakse bambusmõõka (shinai) ja kaitsete komplekti (bogu). Bambusmõõk on tehtud neljast hoolikalt valitud bambusridvast, mida hoiavad kummastki otsast koos nahast käepide ning otsik ja peen nöör, mis tähistab mõõga tagumist külge. Mõõka hoitakse kahe käega, ning võitluses seisab kendoka nii näo kui kogu kehaga vastase suunas. Kaitsed koosnevad neljast erinevast osast: men, do, tare ja kote. Men on kiiver, mis kaitseb nägu, kõri, pealage ja -külgi. Do on rinnakaitse, mis katab rinda ja kõhtu. Tare on vöökaitse, ning kote on paar kõrgeid kindaid, mis kaitsevad käsi ja randmeid. Lisaks kaitsetele kannavad kendokad tavaliselt tumesinist gi-d (pikkade käistega kimono-pintsak) ja hakamat (pikk volditud püks-seelik).